❗️Kuidas toetada last-sportlast, et sport tooks rõõmu, mitte hirmu? (RUS 👇)
Enne starti näen ma alati sama pilti: mõned lapsed on rahulikud, teised — kahvatud, käed värisevad, pisarate äärel.
See ei ole hirm vastase ees, vaid hirm, et kodus tuleb „arutamine“, kui medalit ei tule või kui medal pole „see õige“.
Võistlustel on kõige raskem mitte võitlus ise, vaid mõte: „Ainult et isa ei pettuks, ainult et ema kiidaks“.
Kui laps võistleb teie meeleolu nimel, on ta juba kaotanud, isegi kui võtab kulla.
Ta teeb niigi võimatut: läheb läbi hirmu, valu ja pisarate, kuid ei anna alla. Ja siis tuleb ta koju.
Kui teda seal võtavad vastu ohked, „miks ei suutnud?“ või võrdlused teiste lastega — see teeb rohkem haiget kui ükski kaotus. Ta ei oska seda sõnadesse panna, aga tunneb kogu kehaga ja mäletab kogu elu.
☝️Lapsevanem ei ole treener!
Vigu analüüsib ainult treener ja ainult trennides. Vanemate ülesanne on olla turvaline koht, kuhu laps saab tulla sellisena, nagu ta on, ja teada: teda armastatakse lihtsalt sellepärast, et ta olemas on.
Mida on hea öelda ja teha:
🔹 Enne starti
Kallista ja ütle: „Mul on uhke meel, et sa lähed võistlusplatlie. Olen sinu kõrval, mis ka ei juhtuks.“ Ilma surveta: „sa pead võitma“ või „ära vea alt“.
🔹 Pärast võistlusu
Naeratus + kallistus. Ei mingeid küsimusi ega võrdlusi. Lihtsalt: „Tubli, et lõpuni läksid. Ma armastan sind.“
🔹 Kodus võistluspäeval
Null analüüsi! Ainult lemmik toit, diivan, uni. Las ta olla tavaline laps, laske tal puhata.
🔹 Kui tahad arutada
Oota 2–3 päeva ja räägi kaasa ainult siis, kui tema ise alustab. Küsi mida ta ise tunneb ja arvab.
Medal on lihtsalt metalli tükk, aga tunne „mind armastatakse tingimusteta“ jääb kogu eluks.
Kallistage oma meistreid! Medalitega ja ilma.
Lihtsalt sellepärast, et nad on teie omad ❤️
...
